Punapealise ema suhkruperse on maitsev, millest ei saa lahti.

Niipea, kui kutt selle punapea juurde ei kerinud, ei aidanud miski. See kestis terve igaviku, kuni lõpuks alandas ta oma püha jalgevahe väravat avama. See juhtus päeval, mil punaluu taipas, et ta on juba tõmblemisest väsinud ja hing kõigi oma kiududega, mida iganes see ka ei tähendaks, nõudis endale liiget! Ja siis meenus kaunitarile mees, kes talle passi ei andnud. Helistasin talle ja ta, suutmata oma õnne uskuda, tormas kiiremini kui tuul. Ja esimene asi – lasta oma suhkrupersal lakkuda!